Kvantfüüsika. Mida teadlased ei ütle

Kvantfüüsika on kahtlemata üks meie aja kõige põnevamaid ja vastuolulisemaid teadusharusid. Kuigi paljud on sellest kuulnud, mõistavad vähesed tegelikult, kui revolutsiooniline see on. Kvantfüüsikal on üks aspekt, mida arutatakse harva, see on külg, mida paljud materialistliku maailmavaatega seotud teadlased eelistavad ignoreerida või maha mängida: selle metafüüsilised tagajärjed. Aga mis on metafüüsika? See mõiste, mida sageli seostatakse millegi esoteerilisega, on tegelikult kindlate juurtega lääne filosoofias. Aristotelese jaoks tähendas "metafüüsika" olemuse kui sellise uurimist, tegelikkuse lõplike põhjuste otsimist. Seega ei ole tegemist mitte abstraktse spekulatsiooniga, vaid põhiküsimustega: mis on maailm? Mida tähendab "eksisteerimine"? Tänapäeval sunnib kvantfüüsika meid neid küsimusi uuesti läbi vaatama uues ja hämmastavas kontekstis. Kvantfüüsika aluseks on üllatav avastus: subatomaalsel skaalal vaadelduna ei käitu maailm nii, nagu me eeldaksime. Subatomaarsed osakesed - elektronid, footonid ja muud fundamentaalsed üksused - näivad elavat ettearvamatus tantsus, kus valitsevad määramatus ja tõenäosus. Kvantiteooria keskne võrrand, Schrödingeri võrrand, kirjeldab seda tantsu kui tõenäosuse lainet. Osakesed, mida me kujutame ette tahkete kehakestena, tegelikult ei ole seda. Igal osakestel on "tõenäosus" eksisteerida või, õigemini, nad võivad potentsiaalselt olla lõputul hulgal "üksteise kohal olevates" olekutes, kuid mitte kindlas olekus. Millal see olukord muutub? Tõenäosuslained näivad "kokku varisevat" tegelikkuses ainult siis, kui neid täheldatakse. Teisisõnu, kvantmaailmas toimuv sõltub vaatleja sekkumisest. Osakest saab korpuse ainult vaatluse tulemusena. Max Planck, üks kvantfüüsika isadest, sai sellest algusest peale aru. Aastal 1931 teatas ta: "Ma pean…